Kui on…

Hääldushäireks loetaks ühe või mitme hääliku vaeghääldust, kus häälikut kas moonutatakse, asendatakse mingi muu häälikuga või jäetakse hoopis ära.

Häälduslikult on eesti keeles kõige raskemad R ja S – neid hääldatakse kõige sagedamini valesti, kuid mitte ainult.

Eesti emakeelega laps peaks hääldama kõiki häälikuid õigesti umbes viiendaks eluaastaks.

Hääldushäire (düslaalia) võib esineda iseseisva nähtusena või kaasneda ükskõik millise muu kõneprobleemidega. Umbes 25-30% 5-6 – aastastest lastest on häälikute õige hääldamisega kimpus.

Üldjuhul on hääldusraskused lastel logopeedi, lapsevanema ja lapse koostöös suhteliselt kergesti ületatavad.

Hääldushäireid saab korrigeerida ka täiskasvanutel, kui see kunagi lapsepõlves tegemata on jäänud. Täiskasvanutelt nõuab häälikuseadega tegelemine visadust ja sihikindlust, sest vale hääldus on juba kinnistunud. Aga midagi pole ka võimatu!

Nii arengulise keelehäire kui kõnearengu hilistuse korral on sümptomid väikelapseeas samad. Lapse lalin on varase kõnearengu perioodil olnud vähene või vaene ja kõne areneb raskustega.

Alaalia (arenguline keelehäire) avaldub kõne täielikus või osalises puudumises. Kuulmine ja intellekt on seejuures korras.

Haaratud on kõik keele tasandid: rohked hääldusvead, tugev ja püsiv agrammatism lausete moodustamisel, sõnavaravead, kõnest arusaamine on häiritud. Lisanduda võivad motoorne kohmakus, keskendumisraskused, kerged tunnetustegevuse ja emotsionaal-tahtesfääri häired.

See küllalti harvaesinev kõnehäire võib kombineeruda muude häiretega (intellektipuue, tserebraalparalüüs), kuid ei pruugi.

Kõnearengu mahajäämus on süsteemne ja püsiv ning nõuab aastatepikkust ja regulaarset logopeedilist sekkumist. Häiritud on erineval määral nii kõne mõistmine kui kõnelemine. Koolieas on lapsel raske õppida lugema ja kirjutama ning end suuliselt väljendama (oht õpiraskustele!)

Alaalia avaldub alakõnena, mis omakorda avaldub kolmes raskusastmes. Näiteks alakõne I astmel oleval lapsel on olemas vaid üksikud häälitsused ja silbid. Alakõne III astmel olevale lapsele on raske sõnade leidmine ja moodustamine, sisult ja vormilt eakohase jutu koostamine ning kirjutamine. Igapäevasuhtluses lapse keelelisi raskusi ei pruugita märgatagi.

all mõistame kogelust (nt sõna alguses), liiga kiiret või aeglast, blokkidega kõnet, ka kogelusele sarnanevat seisundit – klatter.

Kõne sujuvuse häired saavad alguse tavaliselt 2. -5. – aasta vanuses. Väikestel lastel esineb sagedasti nn füsioloogilist kogelust, mis möödub iseenesest.

Sujuvushäirete puhul tuleb jälgida kõnetakistuste esinemissagedust, tüüpi, iseloomu ja kestvust ning seda, kuivõrd kõnetakistusega isik laseb end kogeluse esinemisest häirida. Samuti on tähtis märgata kaasuvaid tundemärke (sekundaarne kogelus).

Kogeluse puhul on lapsevanematel kerged tekkima süümepiinad, nagu oleks nad midagi valesti teinud lapse kasvatamisel. Süütunne on alusetu, nagu ka müüdid ehmatamisest jms. Ühest kogelemise põhjust ei ole hetkel teada. Kogelemine on suhtlemisprobleem.

Lisaks kogelusele on sujuvuse häireks ka kogelusele sarnanev seisund – liiga kiire kõne klatter kus kõnelejal ei suuda oma paljusid mõtteid sõnadesse panna, sõnad sulavad kokku ja juba alguse saanud kiire ütlus võib lõpu poole muutuda arusaamatuks.

Kogelejaid on 1% elanikkonnast. Kõnehäiret soodustavaks teguriks lastel võib olla muuhulgas vanemate liiga kiire kõne ja kiirustav elu- ja suhtlemisviis.

Kogeluse kohta saad rohkem teada Eesti Kogelejate Ühingu kodulehelt “Mis on kogelus?”

MTÜ Eesti Kogelejate Ühing on tõlkinud eesti keelde saksa kirjaniku Peter Schneideri lasteraamatu “Was ist ein U-U-Uhu?” („Ke-ke-kes teeb U-U-Uhhuu?“). See on kirjutatud lastele, kes kogelevad, nende vanematele, sõpradele ja õpetajatele.

ei pruugi viidata veel arengulisele keelehäirele. Iga lapse kõne areng on individuaalne: on varase motoorse või kognitiivse arenguga lapsi. Aga on ka lapsi, kelle oskused arenevad aeglasemalt. Kõne arengu hilistuse puhul mängib rolli ka pärilikkus.

Hiliskõnelejate puhul tuleks jälgida mitteverbaalse tegevuse taset (jagatud tähelepanu, pilkkontakti, suhtlemise vastastikkust jms). Kindlasti tasuks lasta uurida lapse kuulmist.

Hiliseid kõnelejaid on umbes 14-20% 2-aastastest lastest, st nende aktiivses sõnavaras ei ole veel viitekümmet sõna. Pooled neist on kolmandaks eluaastaks eakaaslastele kõne arengus järele jõudnud.

Eesti Logopeedide Ühingu kodulehelt leiate laste orienteeruvad arengutulemused keelevahendite kasutamisel: http://www.elu.ee/lapse-kone-areng/

2021. a ilmus kuni kolmeaastaste hiliskõnelejate kõne arengu toetamiseks raamat “Aitame lapse rääkima”

Mida noorem laps, seda enam tuleks vaadelda kõne arengu taset teiste arengunäitajatega seotult. Pelgalt sõnavara suuruse järgi kõne- ja suhtlemisoskuse taset hinnata ei tohiks.

ja raskused lugema õppimisel on teatud mõttes omavahel seotud. Ka algaja lugeja loeb samamoodi, kui lugemisraskusega inimene.

Ta loeb aeglaselt, takerdudes, monotoonselt, vigadega ning ei pruugi loetut päris täpselt või üldse mitte mõista. Raskused võivad püsida kogu elu. Loe Õpetajate Lehe artiklit Düsleksia – mitte ainult lastel (2021).

Eesti keeles käib lugema õppimine häälikumeetodil, sest meil on häälikuline (foneetiline) keel, st saame tähti kokku lugeda just nii nagu on kirjutatud.

Lugemisoskus ei ole kaasasündinud. Seda tuleb õppida. Lugemine hakkab sujuma, kui lugemiseks vajaminevad eeloskused on piisavalt arenenud. On vaja, et teatud tajud ja mälu ei veaks alt:

• optiline taju – õigete tähekujude tundmine
• rütmitaju – sõna rõhulis-rütmilise struktuuri tajumine
• kinesteetiline taju – kõneliigutuste täpsus
• foneemitaju – sõna tähendusteristavate ühikute äratundmine ja erineva pikkusega häälikute hääldamine
• verbaalne töömälu – tajutud ühikute meeldejätmine enne sõna väljalugemist

Kui on probleeme eelmainitud tajudes, siis lugemist (dekodeerimist) ei toimu või see on raskendatud.

Lugema ja kõnelema õppimine on omavahel seotud. Põhimõtteliselt algab lugema õppimine kohe peale sündi.

Lastel tekib aktiivne huvi sõnade ja tähtede vastu erinevas eas. Ei ole üht konkreetset vanust, mil kõik lapsed omandavad lugemisoskuse. See kujuneb järk-järgult igaühel omas tempos keskmiselt 5.-7. eluaasta paiku.

Kui laps ei ole veel valmis lugema õppima, tuleks tegeleda häälikute ja tähtedega mänguliselt ja proovida laps lugemise juurde tuua nö “ümber nurga”.

Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekavas (2008) on kirjas, et õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6–7 – aastane laps:

1. tunneb tähti ja veerib kokku 1–2-silbilisi sõnu ning tunneb kirjapildis ära mõned sõnad
2. kirjutab joonistähtedega 1–2-silbilisi sõnu õigesti järjestatud ühekordsete tähtedega
3. teab peast emakeelseid luuletusi ja laule
4. hääldab oma kõnes ja etteöeldud sõnade kordamisel õigesti kõiki emakeele häälikuid
5. valdab suhtlemiseks piisavat sõnavara ja suudab vajadusel ise sõnu moodustada

Kooli minev laps võiks juba pisut lugeda ja kirjutada ning loetut mõista.

Kahjuks on õppekirjandus 1. klassis palju keerukam, kui seadus ette näeb. Lõhe lapse arengu eeldatavate nõuete ja reaalse koolitöö vahel tekitab stressi nii õpetajatele kui lapsevanematele.

Lisainfot saab Facebooki lehelt Düsleksia Eestis ja Eesti Lugemisühingu brošüürist “Düsleksiaga laste vanemate toetamine”

on spetsiifiline õigekirja häire, kus eksitatkese tähtede kirjapanekul ja/või oma mõtete formuleerimisel kirjalikku vormi.

Kui suulise kõne raskused ei ole ehk nii silmatorkavad, siis kirjavigu pannakse tähele. Need võivad tekitada häbi- või süütunnet ja frustratsiooni. Kahjuks võib kirjutamisraskus olla ka veel tänapäeva ühiskonnas tihti akadeemilise edukuse takistajaks. Nii ei peaks see aga olema.

Eriti valmistab valmistab suurtele ja väikestele düsgraafikutele peavalu sulghäälikute õigekiri – inimene ei erista õigesti häälikute pikkusi ning võib eksida hääliku märkimisel kirjas. Samuti on kirjutamisraskustega inimesel keeruline rakendada õpitud õigekirjareegleid ning ebakindlus kirjutamisel külvab ärevust.

Kirjutamisraskusega inimesele võib olla raske ka verbaalse info talletamine lühimällu ning enesekontroll (ebakindlus otsustamisel: kas kirjutasin õigesti või mitte). Ka käekiri võib olla konarlik või loetamatu.

Kirjutamisraskusega võib kaasneda lugemisraskus. Ja vastupidi.

Paljusid kirjutamistoiminguga seotud osaoskusi on võimalik logopeedi juures treenida, kuid kindlasti peab iga kirjutamisega kimpus olev inimene leidma elus hakkamasaamiseks oma kompensatsioonimehhanismid. Tähtis on sõltuvalt isikuseomaduste tüübist hoida enesehinnangut ja arendada oma tugevaid külgi ning hobisid.

Seda on ka paljud lugemis- ja kirjutamisraskustega inimesed teinud ning tegutsevad väga edukalt loomealadel ning äri- ja teadusvaldkondades. Lugemis- kirjutamisraskused on päriliku eelsoodumusega.

Kirjutamine (ja lugemine) võib olla häiritud ka peale insulti.

Huvitavad infot leiab Facebooki kogukonnast Düsleksia Eestis

ja Eesti Lugemisühingu brošüürist Düsleksiaga laste vanemate toetamine