Puhumismänguasjad on koolieeliku jaoks palju enamat kui lihtsalt lõbus mäng. Need aitavad kujundada kõnehingamist just siis, kui see kõige rohkem areneb, ehk vanuses 3 kuni 10 eluaastat (Boliek jt, 2009). Mida varem laps õpib oma väljahingamist juhtima, seda kindlam alus on tal hilisemaks kõne arenguks.
Miks tavaline hingamine ja kõnehingamine erinevad
Tavaline ehk füsioloogiline hingamine käib enamasti nina kaudu ja selle tsüklid on lühikesed, sisse- ja väljahingamine kestavad enam-vähem ühepalju. Kõnehingamine on teistsugune. Sissehingamine on kiire, sageli suu kaudu, aga väljahingamine venib palju pikemaks, sest selle ajal toimub rääkimine. Seda oskust, kuidas väljahingamist pikendada ja kontrollida, peab laps alles õppima, näitavad uuringud lapse hingamise kujunemise kohta.
Kuidas puhumismängud aitavad
Mullide puhumine, tuulepüttide ja sarvedega mängimine, sulgpalli puhumine — need on logopeedide praktikas ammu tuntud harjutused. Need aitavad lapsel mitmel moel.
- Laps tunnetab õhu liikumist suus ja huultel.
- Laps õpib suunama õhujuga ühte kindlasse suunda.
- Laps harjutab pikka ja sujuvat väljahingamist, mis on kõnehingamise alus.
- Laps õpib eristama nina- ja suuhingamist.
Eesti logopeediline kirjandus toob välja, et mängulised puhumisharjutused kuuluvad ettevalmistava töö juurde enne häälikute õpetamist ja neid tasub korrata läbi kogu hääldusõpetuse perioodi. Samuti on näidatud, et koolieelikueas hingamisharjutused parandavad väljahingamise kestust ja õhujoa suunamist.
Puhumine on samm, mitte eesmärk omaette
Siin on oluline üks täpsustus. Puhumisharjutused üksi ei paranda hääldust. Ühe suurema teadusülevaate järgi ei anna pelgalt oraalmotoorsete harjutuste lisamine hääldusteraapiale paremaid tulemusi kui hääldusteraapia üksi. Hingamisharjutused peavad käima käsikäes hääle- ja kõneharjutustega.
Praktikas tähendab see järgmist. Puhumismänguasjad on väärtuslik vahend, mis aitab kujundada kõnehingamist ja suukaudse õhujoa teadlikkust, kuid need on osa laiemast logopeedilisest tööst, mitte selle asendus.
Kuidas harjutada kodus
Puhumismänge saab teha ka kodus koos vanemaga. Päevas piisab 10–15 minutist. Vali mänguasi, mis lapsele huvi pakub, olgu selleks tuulepütt, mõni puhumismänguasi või mullide puhumine. Peamine on, et laps õpiks väljahingamist tegema pikkamisi ja sujuvalt, õlgu üles tõstmata ja põski täis puhumata.
Glossuse e-poest leiab valiku puhumismänguasju, mis sobivad just selliseks igapäevaseks harjutamiseks. Vaata Glossuse puhumismänguasjade valikut.
Korduma kippuvad küsimused
Millal peaks lapse kõnehingamise pärast muretsema?
Kui laps jääb rääkides tihti hingeldama, räägib väga lühikeste hoogudena või hingab kõneldes suu asemel valdavalt nina kaudu, tasub sellest logopeediga rääkida.
Kas puhumismänguasjad üksi parandavad lapse hääldust?
Ei. Uuringud näitavad, et puhumisharjutused toetavad kõnehingamist, kuid hääldusprobleemide puhul on vaja lisaks sihipärast hääldusteraapiat.
Kui tihti peaks kodus puhumisharjutusi tegema?
10–15 minutit päevas mängulises vormis on piisav. Oluline on regulaarsus, mitte kestus.
Kust see info pärineb
- Boliek, C. A., Hixon, T. J., Watson, P. J., & Jones, P. B. (2009). Refinement of speech breathing in healthy 4- to 6-year-old children. JSLHR, 52(4), 990–1007.
- Moore, C. A., Green, J. R., & Caulfield, T. J. (2001). Relative kinematics of the rib cage and abdomen during speech and nonspeech behaviors of 15-month-old children. JSLHR.
- Lee, A. S.-Y., & Gibbon, F. E. (2015). Non-speech oral motor treatment for children with developmental speech sound disorders. Cochrane Database of Systematic Reviews.
- Ligurská, K. (2020). Dechová a fonační cvičení v logopedické praxi. Diplomitöö, UJEP.
- Ojasaar, E., & Mišiniene, R. (2014). Surdologopeedi käsiraamat. SA Innove, Tallinn.
- Hodge, M., & Wellman, L. (1999). Management of Children with Dysarthria. Viidatud Kõne- ja keelepuuded lastel ja täiskasvanutel, Tartu Ülikool.
- Shterts, O. M. (2020). Using the Biological Feedback Method in Speech Therapy for the Formation of Speech Breathing in Preschool Children with Erased Dysarthria. Space and Culture, India, 8(1), 225–233.
