Spetsiifiline kõnearengu häire (alaalia)
ja kõne arengu hilistuse korral on sümptomid väikelapseeas samad. Lapse lalin on varase kõnearengu perioodil olnud vähene või vaene ja kõne areneb raskustega.
Alaalia avaldub kõne täielikus või ainult osalises puudumises. Kuulmine ja intellekt on seejuures korras.
Kõnele on iseloomulikud rohked hääldusvead, tugev ja püsiv agrammatism lausete moodustamisel, sõnavaravead, kõnest aru saamine on häiritud. Lisanduda võivad motoorne kohmakus, keskendumisraskused, kerged tunnetustegevuse ja emotsionaal-tahtesfääri häired.
See küllalti harvaesinev kõnehäire võib kombineeruda muude häiretega (intellektipuue, tserebraalparalüüs), kuid ei pruugi.
Kõnearengu mahajäämus on süsteemne ja püsiv ning nõuab aastatepikkust ja regulaarset logopeedilist sekkumist. Häiritud on erineval määral nii kõne mõistmine kui kõnelemine. Koolieas on lapsel raske õppida lugema ja kirjutama ning end suuliselt väljendama.
Alaalia avaldub alakõnena, mis omakorda avaldub kolmes raskuastmes. Näiteks alakõne I astmel oleval lapsel on olemas vaid üksikud häälitsused ja silbid. Alakõne III astmel olevale lapsele on raske sõnade leidmine ja moodustamine, sisult ja vormilt eakohase jutu koostamine ning kirjutamine.