Hääldushäireks
loetaks ühe või mitme hääliku vaeghääldust, kus häälikut kas moonutatakse, asendatakse mingi muu häälikuga või jäetakse hoopis ära.
Hääldusliigutuste poolest on eesti keeles kõige raskemasd R ja S – neid hääldatakse kõige sagedamini valesti, kuid mitte ainult.
Eesti emakeelega laps peaks hääldama kõiki häälikuid õigesti umbes viiendaks eluaastaks.
Hääldushäire (düslaalia) võib esineda iseseisva nähtusena või kaasneda ükskõik millise muu kõneprobleemidega. Umbes 25-30% 5-6 – aastastest lastest on häälikute õige hääldamisega kimpus.
Üldjuhul on hääldusraskused lastel logopeedi, lapsevanema ja lapse koostöös suhteliselt kergesti ületatavad.
Hääldushäireid saab korrigeerida ka täiskasvanutel, kui see kunagi lapsepõlves tegemata on jäänud. Täiskasvanutelt nõuab häälikuseadega tegelemine visadust ja sihikindlust, sest vale hääldus on juba kinnistunud.