Kasulikud raamatud väikelastele ja kõne arendamine

Miks on oluline väkelapse kõne aengut suunata ja kuidas seda teha Miino raamatute kaudu?

Eralogopeed Liina Velner ja kirjastuse Glossus asutaja rääkis 2017. a aprillis Netiemmele kasulikest pildiraamatutest ja kõne arendamisest

---

1. Kes on raamatute koostaja?

Miino raamatute autor on Mati Lepp, Eesti päritolu rootsi kunstnik, kes elab Stockholmis ja on seal tunnustatud ning hinnatud illustraator. Mati Lepp saab tänavu 70-aastaseks.

2. Miks on need raamatud olulised laste arengus?

Miino raamatud on mõeldud kuni kolmeaastastele lastele, kes ei suuda kaua paigal istuda ega pika jutu ettelugemist kuulata. Selle asemel saavad lapsed uurida pilte (teksti raamatutes ju peaaegu poelgi!) ja ise kaasa teha samu tegevusi, mida Miinogi teeb.

1-2 – aastastele lastele meeldib jäljendada eeldusel, et laps on mõistnud pildil toimuvat ning suudab tõmmata paralleeli enda igapäevaelu tegemistega ja varasemate elukogemustega.

Tore, kui laps märkab Miino raamatutes lisaks põhitegevusele ka piltidel olevaid detaile (nende kuju, suurust ja asetust), mida on just parasjagu piisavalt. Osutamine pildile näitab, et laps on huvitatud pildil kujutatust, soovib tajutut jagada lapsevanemaga ning võib-olla ehk ka uut informatsiooni lisaks.

Miino raamatutes on kõik tegevused lapsele tuttavad. Tajumine, tajutud info jäljendamine ja osutamine on varase kõne arengu eeldus.

3. Miks on oluline kõnet arendada, mitte loota, et laps areneb loomulikult?

Loodus on andnud lapsele valmisoleku kõneleda. Kuid kõne saab areneda ainult sotsiaalse suhtluse ja koostegutsemise käigus. Seepärast on oma tegevuse kommenteerimine lapse kuuldes kõva häälega väga tähtis. Lapse kaasasündinud uudishimu ja aktiivsus vajab suunamist. Välise maailma nähtusi tuleb lapsele selgitada. Iga muutus ümbritsevas keskkonnas: tegevus, eseme/olendi omadus, sündmuse koha- ajasuhe vajab lahti seletamist – kõigele ümbritsevale tuleb anda lapse jaoks nimi (sõna).

Kõne areng on seotud mõtlemise arenguga – välismaailma tajumine, selle omaduste analüüsimine, tajutud informatsiooni töötlemine, järelduste tegemine (olulise info eristamine ebaolulisest) ning seeläbi iseenda tegevuste planeerimine ning teiste inimeste tegevuste suunamine on need psüühilised operatsioonid, millega väikese inimese aju pidevalt tegeleb, kui ta suhtleb meiega.

Kõne on tugevalt seotud lisaks ka suhtlemisega. Väike laps tahab ja peab saama osavaks suhtlejaks ja mõtlejaks. Heaks mõtlejaks saamise eelduseks on see, et laps kasutab meeli, katsetab, ebaõnnestub, proovib uuesti, st õpib.

Raamat on reaalse maailma kahemõõtmeline peegeldus. Selle eeliseks (võrreldes liikuva pildiga) on, et vaatamiseks on piisavalt aega. Äratundmisrõõm: “Vaata, emme, Miino peseb ka hambaid!” – on väikese lapse jaoks tähtis avastus ja meie jaoks hea (kõne) arengu tunnus. Kui laps tahab teha nii, nagu Miino teeb, siis see näitab, et laps on pilti hästi tajunud. Kui laps kuuleb raamatuvaatamise ajal lisaks ka täiskasvanu ilmekat ja sõbralikku häält, siis selle tulemusena arenebki kõne (eelkõige passiivne kõne ehk kõnemõistmine) – mis on oma olemuselt tegelikult väga keeruline vaimne tegevus ja ei teki niisama tühja koha pealt.

Tähtis on jälgida last ja minna kaasa tegevusega, mis teda just praegusel hetkel huvitab: koos tegutsemine, tasakaal ning vastastikkus suhtlemisaktis. Täiskasvanu võiks lasta lapsel tegutseda mingi aja mänguasjadega omaette ja ei peaks end liialt peale suruma (muidugi olenevalt situatsioonist). Vanem peaks lapse juures olema nö „nii ihu kui hingega“, mitte olema füüsiliselt kohal, kuid samal ajal on mõtted ja meel näiteks nutitelefonis.

Esimeste eluaastate jooksul areneb laps tormilise kiirusega nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui me sel ajal lapse arengut ei toeta, siis tagantjärele tarkus hiljem enam ei aita, sest rong võib siis juba läinud olla. Miks muidu räägitakse varase märkamise ja sekkumise tähtsusest!

4. Millised on olulised kõnearengut toetavad faktorid?

Kõige tähtsam kõne arengut toetav faktor varasel kõnearengu perioodil on turvaline kiindumussuhe, mida on raske sõnastada – lapsevanema soojus, puudutus, lõhn jne. Tähtis roll on ka lapse meelte (nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, kompimine) ja meeleorganite piisaval arengul. Oluline on pilkkontakt, selle olemasolu ja kvaliteet, suhtlemise vastastikkus (silma vaatamine, üksteise reageeringute: näoilmete, hääletooni, häälitsuste jälgimine ja vastavalt suhtluspartneri reaktsioonile tegutsemine: naeratus, positiivne vastusreaktsioon ja üksteisega arvestamine, nt kui üks osapoolest ei soovi enam „dialoogi“ jätkata). Nende tingimuste on täitmisel, hakkab laps koogama, lalisema ja sealt edasi tekivad esimesed tähendusega silbid ja sõnad. Kuni kolmeaastase lapse jaoks on tähtis, et ta saaks füüsilises maailmas päris esemetega manipuleerida: neid uurida, katsuda, maitsta. Ja et vajadusel oleks kindel täiskasvanu toetamas-suunamas.

Kõne arengut mõjutab ka keskkond, kus laps viibib. Pidev taustmüra (autod, televiisor, kodumasinad, pidev jutuvada, vali muusika vms) ei lase lapsel eristada olulisi helisid (kõnehäälikuid) tausthelidest. Keskkond peaks olema küll vaimses ja füüsilises mõttes turvaline, kuid samas ka väljakutseid pakkuv: las laps proovib kõigepealt ise leida tekkind probleemile lahenduse ja palub abi, mitte et ülihoolitsevad vanemad loeks lapse soove silmist ja kõik kandikul kätte toovad või väldiks probleemide tekkimist üleüldse.

Nutiseadmete tutvustamist kuni kolmeaastasele lapsele tuleks täielikult vältida – see on passiivne mahavisatud aeg. Kui arvame, et laps ei saa aru, et me tegelikult millegi muuga tegeleme lapsega tegelemise ajal, siis me eksime. Suhtlemise kvaliteet kannatab! Ega muidu logopeedid ei tööta mitte ainult kõnehäiretaga, vaid ka kõne- ja suhtlemishäiretega lastega. Lapsega suhtlemise ehedust ja terviklikkust ei tasu alahinnata!

5. Kuidas saab Miino raamatute abil kodus lapse kõnearengule kaasa aidata?

Kodu on suurim lapse kõne arengut toetaja ja suunaja. Näiteks võib lapsele teadlikult tekitada teatud probleemolukordi, st kõike ei pea lapse eest ära tegema (nt klotside sobitamisel kasti, asjade kätte saamisel kuskilt pealt või tagant jne), laske lapsel algul ise nuputada, kuidas olukorrale lahendus leida ja siis vajadusel osutage piisavalt abi. Kindlasti saab lapsevanem koos lapsega mängida tagaajamis-, kõdistamis- peitus- ja sõrmemänge, laulda jne –olla lapse tasandil, vaadata talle silma, seletada ja rääkida. Lapsevanem peab andma lapsele piisavalt jõukohaseid ülesandeid (kõne mõistmise tähtsus!), tegutsema lapsega koos (nt vaatama koos raamatuid), kuid kindlasti laskma ka veidi igavust tunda.

Raamatu vaatamisel laske lapsel ise valida raamat, mida ta uuesti ja uuesti „lugeda“ tahab (juba tuttava tegevuse kordamine annab turva- ja kindlustunde). Lapsevanem kasutagu lapsega suhtlemisel mitte liiga keerulisi, vaid „parajalt raskeid“ lauseid, st lapsevanema kõne võiks olla sammuke eespoolt lapse kõne hetketasemest. Kindlasti ei tohiks rääkida ka liiga kiiresti, palju ja katkematult. Tehke lausete vahele pause, oodake ära lapse vastus (kas siis kõneline või mittekõneline) ja tundke tegevustest koos siirast rõõmu!

Tähtis on olla päriselt olemas ja teha koos lapsega päris tegevusi. Need tegevused ei pea olema midagi erilist: lihtne mäng, igapäevatoimetused, küpsetamine, riietumine, koos maalimine või raamatu piltide vaatamine, nende kommenteerimine ja jutu rääkimine pildi järgi on täiesti piisavad. Raamatuid tuleks vaadata järjepidevalt ja rõõmuga! Mida väiksem on laps, seda rohkem vajab ta pühendumist ja üks ühele tegelemist. On müüt, et väikelapse (1-3 a) kõne hakkab arenema lastekollektiivis.

Parim on, kui võtate aega koos olemiseks. Kui laps valib ise raamatu, mida ta tahab vaadata, siis tõenäoliselt on tal selle raamatuga olnud varasem positiivne kogemus. Ideaalne oleks, kui laps ja vanem saaksid Miino raamatutes olevaid tegevusi teha reaalselt koos: „Miino plaksutab: plaksutame meie ka! Mina plaksutan kiiresti. Plaksuta sina ka! Aga nüüd ma plaksutan aeglaselt ja nüüd ma plaksutan kiiresti“. Või nt „Mitu korda ma plaksutan: kas üks või kaks?“ Lemmiktegevus kõikidele Miino-sõpradele on peitusemäng. „Miino läks teki alla peitu: lähme meie ka! Mis Miinol väljas on?“ “Nägu. Lähme meie täiesti peitu!” Ja siis saab üksteist piiluda: „Kuku!“ – Miino raamatud pakuvad inspiratsiooni ja ainest koos tegutsemiseks. Suuremate lastega on nad sissejuhatuseks vestlusteemadesse ja väiksematega saab lihtsalt ühiselt tegutseda! Kui raamat pakub rõõmu – siis on ta oma eesmärgi täinud! Lapsevanem kasutagu oma fantaasiat ja vaadaku raamatuid täpselt nii, kuidas talle meeldib: keskenduda võib kas imiteerimisele, detailide otsimisele või hoopis jutule argipäevategevuste kohta.

Miino raamatud on üheks meeldivaks ja kasulikuks võimaluseks last arendada. Kindlasti mõni lapsevanem teeb seda juba niikuinii – alateadlikult. Teistele, kellele lihtsalt pildi vaatamine on rakse ja „jutt ei taha hästi joosta“, on vaja juhendeid. „Magama koos Miinoga“ raamatu vaatamise näidisjuhend lapsevanematele on Miino Facebooki lehel märkmete all. Palun tutvuda!