Kui rääkida ei saa, aga suhelda tahaks

Kõik inimesed tahavad suhelda olenemata piirangutest (neuroloogiline või kaasasündinud haigus, autism, ajukahjustus vms). Kõik tahavad end väljendada: küsida, kommenteerida, nalja teha, pahandada, tähelepanu saada jne.

Meie, tervete inimeste, ülesanne on toetada suhtlemispuudega inimesi kommunikatsiooniprotsessis.

Kui kõnet ei ole või see on puudulik, saab esmajoones kirjutada ja joonistada, lisaks viibelda, osutada esemetele või näidata pilte. Piltidele võib näidata näpuga, laseriga, hiirega (või kasutada silmajälgimisseadet). Samuti on olemas kommunikaatorid, mis toovad aparaadile vajutamisel kuuldavale eelnevalt sisse lindistatud kõne. Kokkuvõtvalt: suhtlemine on võimalik praktilisel teel (näidates esemele või žestikuleerides), paberil (suhtlustahvlid) kui tehnika abil (kõnemasinad). Tihti kasutab inimene mitut suhtlusviisi korraga.

Logopeedid ja eripedagoogid peavad mõtlema välja, millised alternatiivsed suhtlemisviisid võiksid sobida antud inimesele siis, kui verbaalset kõnet üldse ei ole või on see nii tugevasti häiritud, et mõttekas oleks kasutada kõnet toetavat ja asendavat suhtlemisviisi lisaks olemasoleva(te)le (AAK).

Kui näeme, et inimene suhtleb teistmoodi, st ei kasuta verbaalet kõnet, siis tasub suhtlemisel järgida teatud aspekte.

Tavaline suuline suhtlus toimub ülikiiresti ning rääkimisel osaleb aktiivselt umbes 150 erinevat lihast. AAK (alternatiivkommunikatsioon, ingl k AAC – alternative augmentative communication) abil suhtlemiseks tasub kõigepealt endale selgeks teha, mil viisil inimene suhtleb: pildid, kommunikaator vms.

Suhtlemiseks on vaja varuda rohkelt aega. Kuna vooruvahetused kulgevad aeglaselt, siis tuleb peale enda äeldust anda suhtluspartnerile vähemalt 20 sekundit reageerimiseks ja vastuse koostamiseks. Kui pikk aeg on 20 sekundit tegelikut? Vaata siit: https://www.timeanddate.com/timer ja proovi järgi!

Mida silmas pidada raske kõnepuudega inimesega suhtlemisel?

1. Kui võimalik, siis saavuta kindlasti silmside.
2. Küsi alati üks küsimus korraga.
3. Veendu, et vestluspartner mõistis küsimust.
4. Kui ei mõistnud, siis küsid sama küsimus uuesti või siis lihtsamalt.
5. Kui sa ei ole kindel, kas said vastusest aru, siis küsi üle ja täpsusta “Kas sa mõtlesid … ?”
6. Väga tähtis on mõista, mida teine inimene silmas pidas! Ei tohi teeselda mõistmist.
7. Kui ikkagi jääb sõnum arusaamatuks, siis küsi abi juba kogenumalt suhtluspartnerit või jäta teema järgmiseks korraks.
8. Kindlasti on väga oluline osata “lugeda” partnerit, tema kehakeelt ja miimikat. On vaja tunda ära, millal ta näitab üles soovi suhelda. Seda on teinekord raske tabada:  vaja on soovi teist inimest mõista ja olla kannatlik!

Logopeed Liina Velner